Triin Veskimeister
Tee leppimise poole
VI peatükk
Triin Veskimeister on Eesti koreograaf ning tantsija. Triin on pühendunud kehasõbraliku liikumise eestkõneleja ja propageerija, ta omab ka kõrgharidust füsioteraapia erialal, mis võimaldab pakkuda tantsijatele lisaks liikumiskeele arendamisele ka parimat võimalikku kehakooli ja taastumist. Veskimeister on olnud koreograaf erinevates tele- ja videoprojektides (“Väikesed hiiglased”, Tallinna Noorsootöö auhindade gala jt.). Ta on täiendanud ennast koolitustel ja töötubades nii Eestis kui Ameerikas (Broadway Dance Center) ja olnud žürii liige mitmel tantsufestivalidel. Läbi aastate on ta juhendanud mitmeid töötubasid ja olnud nii algastme, noorte kui ka täiskasvanute koreograaf mitmetes Eesti tantsuharidusasutustes. Triin Veskimeister on tõusev täht Eesti noorte koreograafide seas, kelle loomeprotsessi toetamisel on valdkonnal palju võita. Triin Veskimeister omag ETHL’i tantsuspetsialisti 6. taseme kutsetunnistust lisakompetentsiga koreograafia loomine.
Foto: Marlene Kirt
"Ja selle pagasiga läheme me läbi koreograafilise materjali loomise protsessi ja läbi oma isiklike kogemuste teekonna.
Nii tekib endaga rahu tegemine."
TRIIN VESKIMEISTER
Küllap on neid, kes sind ei tunne veel. Kas sa räägiksid endast pisut, mis on sind siia toonud ja milline on sinu suhe tantsuga.
Tantsuga on on mul olnud pikk “armastuse-vihkamise” suhe. Alustasin 7-aastaselt ja õppisin erinevaid stiile. Minu õpetaja Anastasia Koot julgustas mind tantsuõpetajana ja võistluskavade loojana kätt proovima juba väga varakult. Siis mõistsingi et tantsu loomine mulle väga hästi sobib. Nüüdne kogemus täismahulise lavastusega on juba hoopis midagi muud, kui kolme minuti formaadis võistluskava tegemine – vaja tunnetada tervikpilti, laotada tantsuline materjal laiali 50-minutiliseks teoseks.
Mis sind tantsukunsti juures piirab ja mis vabadust annab? Mis sa oled selles kunstis enda kohta teada saanud?
Tants on sümbioos vormist ja sisust. Ühe või teiseta ei saa – need täiendavad teineteist. Minu väljenduslaadiks on küll kaasaegne tants, kuid mulle meeldib materjali kaasata erinevaid stiile, neid kokku põimida, nendega mängida. Aegajalt piirab mind see, et tantsu läbi ei ole võimalik ülitäpset, mingit spetsiifilist emotsisooni väljendada. See on sõnastatud kui ülesanne, kuid nii ta paraku välja ei näe. Praegu veel ei ole oskust peeneid psühholoogilisi nöansse lavale seada. Teisalt peitub tantsus ääretu vabadus – iila ei saa keegi öelda, justkui oleks see või teine tants valesti. Kõik see kes või mis sa tantsus oled on õige.
Kuidas koreograafia loomise protsess sinul käib?
Lihtne ja loogiline – mul on muusika. Ma panen klapid pähe ja edasine tuleb ise minu seest välja. Struktureeritult protsessi juhtimine – olen proovinud – mul ei toimi.
Mis printsiibil sa valisid tantsijad ja kas sa tegeled oma loomingus kollektiivsusega? Kuidas sinu valitud trupp haakus protsessiga ning milline panus terviku kujunemisel on sinu trupil.
Castingul osales väga palju häid tansijaid. Häid nii tehniliselt kui improvisatsiooniliselt. Lavastuses ei ole peaosatäitjat ja kõik üheksa esitajat on võrdselt olulised. Mõned kohad meil jäävadki ka etenduste käigus improvisatsiooniliseks – on teada lähetülesanne kuid mitte konkreetne tulemus. Olen oma trupi üle väga uhke. Nendega koos töötamine on sujunud väga hästi ja loominguliselt. Nende arvamused ja väljapakutud materjal on lavastuses kokku põimunud koosloome. Iga etendus on tänu improvisatsiooniliseks jäetud osadele veidi erinev.
Lavastus on hästi tihe. Kogu aeg toimub midagi. Proovime stimuleerida publiku vastuvõttu. On tihedaid ja informatiivseid stseene aga ka kontaktimprole keskenduvaid aeglasemaid osi. Üldiselt on lavastus vormimäng ja loo jutustamine ühekorraga.
Räägime pisut ka lavastuse teemast. Elu ongi ajutine, looduselt saadud kingitus. Aga ikkagi on lein üldsielt meie ühiskonnas pelatav teema ning selles jäädakse sageli üksi, kuna inimesed kardavad, et ei oska kaotusvalu tundva kaaslasega piisavalt delikaatselt kontakti hoida. Kas lein on üksildane, kurb ja staatiline või peituvad selles hoopis dünaamilised protsessid mis aitavad inimhingel õppida ning tugevamaks saada? Seleta palun lahti, mis seisab sinu valitud kaksikpealkirja “Lein/Leid” taga.
Just dünaamiline isiksuse arenemine ongi leinaprotsess. Minu lavastuse lähtepunktiks on väga isiklik kogemus lapspepõlvest ja ühe olulise kaotusega tegelemine jäi teadmiste puuduse tõttu poolele teele. Mina jäingi toona pidama eitamise ja viha faasi. Tunded jäid läbi protsessimata ja tee leppimiseni pooleli. Alles 3-4 aastat tagasi hakkasin ma sellega teadlikult tegelema ning tingimise, depressiooni ja siis vaikselt aktsepteerimise faasid läbisin alles siis, tagantjärele. Selle teekonna läbimine on minu inimesena kasvamise lugu.
On meeles kuskilt, et lohutuseks kaotusvalu puhul on koosolemine, see ei ole sõnad. On ehk siin kuskil sild, et sõnavabas kunstivormis nagu tants oled sa lahti rullimiseks valinud leina ja leinas leidmise teema?
Lein on laiema tähendusväljaga, kui üksnes kellegi surma jälg lähedastesse. See võib olla ka näiteks vanemate lahutus, armuvalu vms. Kõigil meie trupis on selle teemaga resoneerumiseks oma isiklik kogemus läbi mõeldud. Ja selle pagasiga läheme me läbi koreograafilise materjali loomise protsessi ja läbi oma isiklike kogemuste teekonna. Nii tekib endaga rahu tegemine. Millegi uue avastamine, ümberpositsioneerumine, terviklimuma mina üles leidmine. Meie lugu on taotluslikult lihtne arusaadav ja läbib need viis faasi viie stseenina loetavas ja loogilises järjestuses. Paljud noored isegi ei tea, et mingi valusa kaotuse puhul on üldse olemas nii palju erinevaid seisundeid ja olekuid. Nende teadvustamine on aga väga vajalik, et tervislikult oma eluga edasi minna. Usun, et meie lavastus aitab teemat teadvustada ja tekitab äratundmist.
Kas lein on kurb?
Algul küll, kuid sellele leinas enese leidmine tagantjärgi vaadates ei ole. Paratamatusega ei ole mõtet ennast piinata vaid võtta kaasa õppetund, mis selles peitub.
Kas tants peab olema ilus
Jah. Ma hindan, kui tantsija laval on võimekas.
Aga lood, mida läbi tantsu edasi antakse?
Teemad ei pea olema ilusad. Olulised pigem.
Mis on sinu edasised plaanid. Kuhu edasi? Mis on sinu unistused
Tantsuõpetaja elu loogilise jätkuna tundus mulle põnev füsioteraapia ala. Lõpetasin selle eriala Tartu Ülikoolis ning nüüd juba ka töötan sellels valdkonnas. Tantsijate ettevalmistus ja füüsiline tervis on mulle hästi olulised. Tantsijad on sageli üpris katki ning õige taastumine vigastustest ja terviklik ettevalmistusprotsess aitavad kaasa tantsija paremale vormile ning pikemale, valuvabale karjäärile. Selles saan mina abiks olla. Ma unistan, et mul oleks tansijatele abistamisele suunatud füsio erapraksis.
Selle lavastuse tegemine on olnud minu unistus ja see nüüd on täitumas. Kunagi sooviksin mõne kompanii alt teha lavastuse, millega ka välismaale festivalile sõita ja tööd teha selliselt, et saaks tantsijatele ka proovide eest palka maksta. Tantsijad väärivad tasu olgugi, et nad ei tööta kuidagi kehvema kvaliteediga siis, kui tasuks on üksnes õhinapõhine rõõm.
“Me vastutame kõige eest, mille taltsutanud oleme”, nagu Exupéry Väikese printsi raamatus seisis. Kas selle lavastuse valmimise protsessis oled sa oma leina nüüd taltsutanud?
Jaa – ma arvan et nüüd lõpuks ma olen.
rohkem lugemist
Peatükid
LUBAME ET ME EI HIRMUTA
“Julgen öelda, et vahel peab pimesi usaldama. Tunnetama ära energia ja siis võtma vastu otsuse ja pimesi teist inimest usaldama, et saaks midagi maagilist juhtuda…”
SÕÕM VÄRSKET ÕHKU TANTSUMAASTIKUL
“Kui esimesed kukkumised ja püüdmised etenduse alguses olid veel ehk ettevaatlikud, siis edasi voolasid tantsijad juba julgelt üle põranda, laval seisvatest postidest üles-alla ning lisaks pehmele liikumiskvaliteedile oli kasutatud ka muusika tugevale rütmilisusele toetuvat koreograafiat.”